Jeruusalemm–Pärnu

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Margus Mikomägi

15. oktoober 2012, 00:00

Indrek Taalmaa (vasakult) ja Ago Anderson annavad «Pühamatest pühamates» edasi Ervin Õunapuu autoriteatrit. Foto: Andres Adamson / Endla

Selles väljanaermises on minu jaoks üllatav, et see on ka omamoodi andeksand. Väljanaermises pole kurjust ja üleolekut. Näidendi põhitoon ütleb, et elame ikka veel enamiku oma elust minevikus ja tulevikus, otsime tähendusi sealt ja sellest, mis on olnud, ja ootame õnne alles homme, oskamata seda märgata lihtsalt ja ületähenduseta.

Näidendi tegevus sünnib väga konkreetses kohas, see on nii tekstis kui ka kujunduses rõhutusega välja öeldud ja näidatud. Reaalsus ning välja- ja juurdemõeldu on konfliktis kogu aeg. Tegelased ja publik on toodud maailma kõige pühamasse paika. Vaade sealt võib avar olla, aga on väga kitsas.

Meie igapäevane rumalus

Kommentaarid

Märksõnad

Tagasi üles