Peaminister

Jüri Ratase võimule tõusmine on tõeline muinasjutt.

Talle osaks saanud saatuse keerdkäigud on üsna tavalised Ratase meelisalal korvpallis, kus pealtnäha lootusetu seis keeratakse viimasel hetkel võiduks või mõni kaotatud mäng viib juhuse kaudu hoopis suurema võiduni. Palliplatsil profina ta selliste mängudeni ei jõudnud, küll aga elus.

Erika Salumäe 2016. aasta 15. aprillil Urmas Sõõrumaa kasuks antud hääl EOK presidendi valimistel vabastas Ratase jaoks tee saamaks veidi rohkem kui pool aastat hiljem esimese keskerakondlasena Eesti peaministriks. See ei olnud taasiseseisvunud Eestis toimunud valmiste järel mitte kordagi õnnestunud tema eelkäijal, lähiajaloo nimekaimal mehel Edgar Savisaarel.

Ent Ratasel õnnestus see sisuliselt kahe päevaga – laupäeval valiti erakonnale uus esimees ning esmaspäeval oli selge, et järgmiseks peaministriks saab Jüri Ratas. Viimane aasta pole talle kindlasti kerge olnud nii poliitikas kui ka eraelus – ta isa põeb rasket haigust. Kuid saatuse kiuste on ta Keskerakonnaga jõudnud ajaloolise tähiseni, milleni on ilmselt lähematel aastakümnetel pea võimatu jõuda.

Nimelt ei ole taasiseseisvunud Eesti ajaloos ilmselt mitte ükski erakond valitsenud nõnda paljude inimeste üle nii valitsuse kui kohalikul tasandil. Postimehe käsutuses pole täpseid arvutusi, kuid juba nelja suurema linna – Tallinna, Tartu, Narva ja Pärnu – abil tuleb täis üle 650 000 elaniku ehk rohkem kui pool Eesti elanikest. Vaat see on ajalooline võim.