Siseminister tahab kripot mängu tagasi

Sellest aastast on lahendamata üks ühiskonda sügavalt vapustanud kuritegu - kuus kuud tagasi Narvas tapetuna leitud väikese Varvara tapmine. Me oleme olukorras, kus uurijad tegelikult teavad, kes on selle võika veretöö taga ja mis on selle juhtumi taust. Kuid selle teadmise juriidiline realiseerimine on osutunud ülimalt keeruliseks. Mis te arvate, kas meie politsei tuleb selle juhtumi lahendamisega toime?

See on (paus – R.B)… tõesti keeruline juhtum… (paus, mille jooksul Vaher otsib sobivaid sõnu  – RB). Saan öelda vaid, et säärased juhtumid ei ole väljakutseks mitte ainult Eesti suguse väikese riigi kriminaalpolitseile ja prokuratuurile, vaid see oleks raske ka arenenud riikidele. Suur hulk inimesi teeb selle asja ja versioonide kallal iga päev tööd. Kõik ressursid on neile tagatud ja võimalused loodud. Minul jääb üle ainult loota, et nad sellega hakkama saavad. Ma tahan seda uskuda, sest parimad ajud on selle kuriteo lahendamisega hõivatud. Minu ülesanne on küsida, kas uurijail on midagi puudu ja kas saab teha midagi veel selleks, et neid lahendusele lähemale viia. Ma võin Varvara tapmise avastamisel tuua paralleeli vaid teise raske juhtumiga – nn. kurikamõrvar, kelle tabamine võttis ka peaaegu aasta aega. Kuid mingeid lubadusi, et kurjategija tabatakse, selliste juhtumite puhul ei saa anda keegi.

Kui jõudsime kohe vestluse alguses kriminaalpolitsei juurde, siis kasutan juhust ja küsin, kas teie ministrina teate jälitusametnikes valitsevat meeleolu – et arvukad reformid on meie kriminaalpolitsei viimase viie aastaga sisuliselt tasalülitanud.

Kriminaalpolitsei puhul on see üllatav. See on tõesti üllatav (mõtlikult – RB). Ühelt poolt ma saan sellest täiesti aru, sest seal on toimunud teatud muudatused - on jäänud mulje, et politsei- ja piirivalveameti juhtkond on paljuski korrakaitse taustaga. Aga mina seda vastandumist ei tahaks mingil juhul edasi kanda. Vastupidi. Ma olen selgelt seadnud üheks prioriteediks raskete kuritegude vastase võitluse ja astunud ka teatud samme. Tegelikult tuli meil selleks aastaks ressurssi (loe raha – RB) juurde peamiselt kriminaalpolitseile menetlusvõimekuse tõstmiseks.

Võtame üheksa kuud tagasi loodud keskkriminaalpolitsei, kas teil ministrina on selle asutuse tuleviku osas laiem visioon või piirdus taasloomine pelgalt sellega, et peakontoris Tööstuse tänaval vahetati majal lihtsalt silt ära?

Ma näen keskkriminaalpolitseil väga selget rolli – astuda ühtse meeskonnana vastu eelkõige varjatud raskele kuritegevusele. Sellega, mis on tegelikult kuritegevuse juur. Me lõime alguseks kaks üksust – korruptsioonivastane ja kriminaaltulu üksus. Viimases suurendati selle aasta alguses kolmekordselt isikkoosseisu. Praegu jätkame me analüüsiga, et suurendada head praktikat – ühtset keskset juhtumist. Näiteks narkokuritegude avastamisel. Üldine praktika on praegu, et on erinevad prefektuurid ja erinevad töötulemused. Keskkriminaalpolitseil on siin ühtsustav roll.

Eesti on nii väike riik, et siin peavad asjad olema selgelt  keskselt juhitud, paremad ajud annavad metoodika, hea praktika ja seda viiakse ellu kogu Eestis. Ainult siis saavutame tulemusi. Sellisena näengi mina keskkriminaalpolitsei tulevikku. On veel kuritegevuse liike, kuid me jõuame sinna järk-järgult.

Nii et keskkriminaalpolitseile lisanduvad uued ülesandeid peaksid kaotama praeguse olukorra, kus seda asutust võetakse postkastina – kui prefektuur tahab erioperatsioonis kasutada K-komando abi, tuleb sinna kirjutada ja eriüksus tuleb kohale.

Need on sellised kaunid kirjanduslikud sümbolid. Minu arusaam keskkriminaalpolitseist on täiesti teistsugune. Ma tõin näite kriminaaltulu avastamisest ja konfiskeerimisest. See on olulisim samm võitluses organiseeritud kuritegevusega. Me lõime juba 2011. aasta sügisel kriminaaltulu üksuse. Selle tegevus on äärmiselt aktiivne ja ma usun, et toob tulemusi üsna kiiresti. Meil pole mõtet siin rääkida ainult selle aasta arestitud kriminaaltulust, mis on juba praegu väga kõrge peamiselt ühe juhtumi tõttu. Kui me suudame riigina reaalselt panna kriminaaltulule nii-öelda küüned taha, siis ongi see politsei võit. Nii et rääkida postkastist? Ei, ei, ei, keskkriminaalpolitsei pole enam ammu postkast.

Kriminaalpolitsei töö planeerimisse on tekkinud targetid ehk sihtmärgid. Piltlikult öeldes koostab iga jälitaja aasta alguses nimekirja inimestest, kellele ta oma töös keskendub. On tavaline, et kuritegeliku grupi juhti ei õnnestu niikuinii kinni võtta ja seetõttu keskendume mõnele madalamale tegelasele. Aasta lõpus saab politseinik täidetud eesmärkide eest preemiat. Minu küsimus on, et kui kriminaalpolitsei juba eos  endale madalad eesmärgid seab, siis kuidas nii suurte tegelasteni jõutakse?

See on küsimus politsei- ja piirivalveameti juhtidele. Minu eesmärk on tagada kriminaalpolitseile võimalused ja vahendid. Et oleks võimekus astuda vastu raskele, varjatud kuritegevusele. Mõtlen siin eelkõige narkokuritegevust, rasket majanduskuritegevust, riigivargust, kuritegelike ühenduste tegutsemist. Minu eesmärk on seista selle eest, et oleks olemas kõik vahendid. See, milline on metoodika, kuidas kriminaalsele maailmale lähenetakse, on selgelt politsei juhtkonna ülesanne.

Kuid ma kordan oma mõtet, et kuritegeliku maailma vastases võitluses on väga efektiivne vahend kuritegeliku tulu konfiskeerimine. See on väga tõhus meetod. Ja me teeme seda täna ka Eestis. Selles osas on meil juba märgatavaid edusamme.

Hakkab üha paremaks minema… Alles eelmisel aastal oli Eestis kriminaaltuluga tegelenud politseinikke kolm. Eesti on küll väike riik, kuid mitte nii väike, et kolmega hakkama saaks. Siin astuti selged sammud ja me hakkame nüüd saavutama suurt edu. Meil on tänavu juba 20 miljonit eurot arestitud kriminaaltulu. Ehkki see põhineb suuresti ühel juhtumil, USA-st tuntuks saanud arvutikuritegevuse operatsioonist Ghost click, on see meie kriminaalpolitseile väga suur tunnustus, FBI direktor käis meie uurijaid ise tänamas.

Prioriteete kiputakse teinekord seadma vaid jutuga. Meil karmistati karistusi inimkaubanduse eest, kuid praktikas tegeleb prostitutsiooni küsimusega vaid kolm ametnikku Põhja prefektuuris, Ida prefektuur, kus probleem sama suur, on siin tühi koht.

See on samuti küsimus politsei juhtkonnale, inimkaubandus on tihti seotud kuritegelike ühenduste tegevusega. Ja inimesi, kes tegelevad politseis organiseeritud kuritegevusega, on märgatavalt rohkem. Ehk - see, milline on konkreetne teemaga tegelevate ametnike arv, on puhas metoodika küsimus. Ehkki ma ei julge seda sinu pakutud fakti kolmest ametnikust Tallinnas kinnitada või ümber lükata.

Tuleme suurte korruptsioonijuhtumite avastamiste juurde. Miks on Eestis nii, et uurimisorganite avastatavad altkäemaksujuhtumid lõpevad üldjuhul vahemikus 2000-30 000 eurot. Ma olen surmkindel, et meilgi on juhtumeid, kus summad ulatuvad sadadesse tuhandetesse, mõnel juhul ka miljonitesse eurodesse.

Suuri juhtumeid ju on. Üks on isegi kohtust läbi käinud. Ma mõtlen Rävala puiesteed (Villu Reiljani süüasi – R.B). Siis oli kolm kohtunikega seotud kriminaalasja. Korruptsioon õigussüsteemis on üks raskemalt avastatavaid nähtusi üldse. Ja paratamatult viib see meid kaitsepolitsei korruptsioonijuhtumi juurde. Ega Indrek Põdra summad ei olnud üldse väiksed, need olid päris kobedad. Neid kaasusi on mitmeid.

Kuid küsimus on selles mõttes õige, et riigiraha vargus on kuritegu, millest ei jää maha ohvreid, see on äärmiselt varjatud iseloomuga ja sellel on suur tõendamiskoormus ehk piltlikult öeldes on tõendeid võimalik koguda vaid reaalajas. Võib-olla mitmete juhtumite puhul, kus tõendati vaid väiksemad summad, oli algne pilt tegelikult palju laiem.

Meie võimekus astuda riigivargusele vastu, on siiski võrdlemisi noor. Ma võin julgelt öelda, et kaheksa aastat tagasi, kui olin veel justiitsminister, oli see võimekus omavalitsuste kohalt sisuliselt null. Eelmise sajandi lõpus räägiti sellest, kuidas pool Tallinna vanalinna ärastati ära, kuid riik ei suutnud selle tõendamiseks mitte midagi teha. Meil ei olnud siis häid ajusid, seda nii uurimisasutustes kui prokuratuuris.

Politseis on asjad võtnud kauem aega. Korruptsioonivastase üksuse, mis tegeleb omavalitsustega, lõime alles eelmisel sügisel. Hetkest, kui on üles ehitatud enam-vähem võimekus, läheb tulemuste saavutamiseni samuti veidi aega. Tulemus võib olla kahesugune – ühest küljest kuritegu avastada ja teisest heidutada. See ei ole üldse vähetähtis. Teisisõnu nimetatakse seda ennetamiseks. Kuritegelik maailm peab saama selge signaali – riik suudab keerulisi asju avastada. Sellega võidakse ära hoida päris suur hulk kuritegelikku tegevust. Kuritegude avastamisest olulisemgi on see, et neid üldse ei toimuks.

Ma näen siin paralleeli hiljutise kurikuulsa Türi juhtumiga, kus inimene lasti kümnete tunnistajate juuresolekul maha. Ometi anti kohalikule politseile aasta varem selged vihjed, milleni Türil vohav pättide omavoli lõpuks viib, ent ette ei võetud sisuliselt midagi.

Loomulikult peab siin küsima, kas ja mida oleks politsei saanud teha selle traagilise juhtumi ärahoidmiseks. Siseministeeriumi on läbi aegade vaadatud, kui jõuasutust, kus istuvad karmid mehed, kes vajadusel nuudi välja tõmbavad ja tegelevad kriiside ning tagajärgedega. Ma olen algusest peale toonud siia valitsusalasse ennetuslikku, pehmemat poolt. Me proovime jõuda sündmuste põhjusteni. Ma usun siiralt seda, et kui suudame panustada läbimõeldud ennetusele, siis toob see kümnekordselt tagasi.

Aasta tagune Ernst & Youngi audit tegi ettepaneku kaotada politsei- ja piirivalveametis 154 ametikohta, viia koordineerimise tasand ministeeriumisse ja suunata nii ametis vabanevad neli miljonit eurot palgaraha niiöelda põllule ehk madalama astme ametnikele. Kas mul on õigus, kui väidan, et sisuliselt on ametis seejärel vaid inimesi liigutatud ühest ametist teise ja reaalselt põllule pole taaskord midagi jõudnud?

Ei, ei, ei, ei. Rahvusvaheliste konsultantide kaasamise mõte oli kaotada ameti ja ministeeriumi vaheline dubleeriv tegevus, panna paika, mis on strateegiline tasand ehk ministeeriumi ülesanne ja mis on taktikaline ülesanne. Siiani olid mitmeid ministeeriumi funktsioone täitnud allpool asuvad asutused. Seda me nüüd korrastamegi ja üks samme on see, et politsei- ja piirivalveametis kaob 1. novembrist ära koordinatsiooni tasand. See on selle analüüsi otsene tulemus. Pluss oleme vähendanud dubleerimisi. Nii et muudatused on siiski sisulised, mitte vormilised.

Ma toon näite – selle aasta lõpus oleme ilmselt valmis minema suuresti üle elektroonilisele välimenetlusele korrakaitsepolitseis. Kui praegu tehakse aastas 170 000 väärteoprotokolli, siis politseinikud teevad seda suuresti paberkandjal, need viiakse peamajja, kus on märkimisväärne hulk inimesi, kelle ülesanne on need infosüsteemi kanda. Milleks selline bürokraatia? Tänu muudatusele peaks meil aasta lõpus vabanema ligi 70 000 inimtöötundi, mida on võimalik kasutada nüüd politsei põhitegevuses.

Politseiteema lõpetuseks ma lihtsalt pean küsima – kuivõrd olete teie rahul politsei- ja piirivalvemeti juhiga olukorras, kus nii piirivalve kui kriminaalpolitsei ehk siis kaks kolmandikku organisatsioonist tunnistab kasvavat rahulolematust juhtkonnaga? Seda nii elementaarsetes asjades nagu ametialane autoriteet või isiklik eeskuju.

Politsei-ja piirivalveamet on meil kuue tuhande inimesega konkurentsitult kõige suurem riigiasutus. On suur vastutus ja väljakutse juhtida seda ametit mitte ainult peadirektori vaid ka tema asetäitjate poolt. Ma tahaksin anda neile au, et on suudetud tulla läbi raskluste, mis tulenesid politsei- ja piirivalve liitmisega. On tehtud pingutusi nende organisatsiooni kultuuride kokkupanemisel. Minul on ameti juhtkonnaga töine ja asjalik töösuhe ning on täiesti selge, et nii värskelt moodustunud organisatsioonis pole kaugeltki kõik valmis. Aga ma arvan, et me saame siit koos väga selgelt edasi minna.

Siit päästeameti teemale üle minnes võib tuua veelgi äärmuslikuma paralleeli – seal on töötajad juhtkonna enesearmastajaliku käitumise protestiks streikinud, nälginud ja muudmoodi pahameelt avaldanud.

Ma julgen siin kohe küsimusel sabast kinni haarata – kui me räägime 2013. aasta eelarvest, siis minu prioriteet on inimvara. Mõned aastad tagasi oli riigis raske aeg – kärped ja kõik muu. Meie varandus on siiski inimesed – riik on nende spetsialistide õppesse väga palju panustanud. Ma tahaksin loota, et 2013. aastal on meil võimalik anda siseministeeriumi valitsemisalale rõõmusõnumeid.

Ma saan aru, et inimestel on lootust palgatõusuks?

Ma tahaksin anda ametite juhtkondadele võimaluse oma inimesi senisest rohkem motiveerida.

Räägime põgusalt ka kaitsepolitseist. Viimane aasta on kapo mainele olnud keeruline – Indrek Põdra ja Aleksei Dresseni kriminaalasjad on kõike muud kui rõõmustavad.

Selliste juhtumite eest pole kaitstud mitte ükski riik, ka maailma suurriigid. Ärme unusta, mis keskkonnas me viibime. Meie julgeolekuasutuste vastas on äärmiselt suur, tohutu võimekuse ja ressurssidega idanaaber. Ma julgen öelda, et toimunud puhastumine muutis kapo veelgi tugevamaks. Me paistame teiste Ida-Euroopa riikide seast selgelt positiivselt silma. Kuid loomulikult on arenguruumi veel palju.

Kaitsepolitsei peadirektori ametiaeg lõpeb vähem kui aasta pärast. Selle ametikoha täitmine on teie eelkäijatele olnud paras pähkel, kas te olete mõelnud – lasete te Raivo Aegil jätkata või asute uut kandidaati otsima?

Otsekohene ja selge vastus - ma pole sellele mõelnud. Sinna on veel märgatavalt aega. Tänane kapo peadirektor on ametis ja punkt. Personalivalikud on alati rasked. Kõik, mis seondub inimestega, pole lihtsalt paberite liigutamine. Kui tegemist on sedavõrd vastutusrikka kohaga, siis on loomulik, et inimene peab olema võimekas, avatud, kaasaaegne juht. Me tuleme selle juurde järgmisel aastal.