Edgar Savisaar avaldas südamearsti ekspertarvamuse tema tervise kohta (15)

Postimees avaldab Edgar Savisaare postituse täismahus.

Advokaat palus mõni kuu tagasi meditsiinilist hinnangut mõnedelt arstidelt, kes teavad minu terviseasju. Jutt oli Tartu Ülikooli kliinikumist, Ida-Tallinna keskhaiglast ja Jõgeva maakonna haiglast. Hinnangud ka saadi ning kohtunik andis need edasi kohtuekspertiisi instituudile. Need hinnangud pole mingi saladus. Kõik minu ümber toimuv on nagunii avalik või enamgi veel. Küsisin Tartu Ülikooli südamehaiguste kliinikumi juhatajalt doktor Jaan Ehalt, kas ma võin tema arvamuse Facebooki üles panna. Doktor oli lahkelt nõus.

Doktor Eha on minuga kokku puutunud juba alates 2003. aastast, kui mulle tehti infarkti tõttu südameoperatsioon. Minu raviarst oli tookord doktor Õim (nüüd küll kadunuke), aga puutusin tihedalt kokku ka Jaan Ehaga, kes mind opereeris.

Võib olla teeb doktor Eha arvamus selgemaks, mis seisukorras ma olen. Kahju, et seda tunnustatud arsti ei pidanud kohus vajalikuks ekspertide hulka arvata. Lugege läbi, kui huvi pakub! Tekst on küllalt pikk, aga selline ju ongi tõde minu haigustest.

Sihtasutus Tartu Ülikooli kliinikum, südamekliinik

EKSPERTARVAMUS TERVISESEISUNDI HINDAMISEKS

Käesolev ekspertarvamus on koostatud vastusena vandeadvokaat Oliver Nääsi taotlusele hindamaks Edgar Savisaare terviseseisundit ning tema võimekust osaleda kohtumenetluses. Käesolev ekspertarvamus on koostatud esitamiseks Harju Maakohtu kohtunikule Anne Rebane kriminaalasjas nr 1-16-10503.

EKSPERTARVAMUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

Ekspertiisi tegemiseks olen kasutanud teie poolt edastatud haiguslugude väljavõtteid ja teisi dokumente Ida Tallinna keskhaiglast, Põhja Eesti regionaalhaiglast, Tartu Ülikooli kliinikumist ning Jõgeva haiglast. Lisaks kasutasin arvamuse kujundamisel enda poolt Hr Savisaare ravimisel Tartu Ülikooli kliinikumis 2003. aastal nähtut ning 43 aastast arstina töötamise kogemust.

Mulle kättesaadavad terviseandmed algavad 23.09.2003, mil PERHi haiguslugu dokumenteerib E. Savisaare hospitaliseerimist ägeda südame allseina infarktiga, kaasnevate haigustena loetletakse kümme aastat ravitud südamekahjustusega kõrgvererõhktõbe ning insuliinsõltumatut diabeeti. Ehhokardiograafial leiti vasaku vatsakese kontraktsioonihäire ning südamelihase väljendunud hüpertroofia. Umbunud infarktiarteri avamiseks kasutati tookord intravenoosset trombolüütilist ravi ning patsient suunati samal päeval edasiseks raviks Tartu Ülikooli kliinikumi.

23. september 2003 teostasime tal koheselt südame pärgarterite angiograafilise uuringu ning infarkti põhjustanud arteri balloonangioplastika ja stentimise. Selle uuringu käigus tuvastasime lisaks infarkti põhjustanud arteri kriitilisele ahenemisele aterosklerootilised muutused kõigis pärgarterites. Ravile halvasti alluva arteriaalse hüpertensiooni tõttu tegime täiendavalt ka neeruarterite kontrastuuringu, see uuring ei näidanud neeruarterite ahenemisi.

Haiglasviibimise vältel esinesid patsiendil südame rütmihäired ning ägeda südamepuudulikkuse tunnused, mida õnnestus raviga korrigeerida. Ehhokardiograafial leiti vasaku vatsakese hüpertroofia ning infarktile iseloomulik kontraktsioonihäire. Endokrinoloogi poolt korrigeeritud tookord ka 2. tüüpi diabeedi ravi.

Patsient lahkus haiglast 02.10.2003 rahuldavas üldseisundis, ambulatoorseks kasutamiseks ordineeritud lähtuvalt patsiendil esinevatest haigustest 11 erinevat ravimit. Antud ka soovitused elustiili korrigeerimiseks ning taastusraviks. Arvestades pärgarterite kõigi harude kahjustust soovitatud ca 1 kuu pärast teha isotoopdiagnostika võimaliku südame verevarustushäire dokumenteerimiseks. Selle uuringu vastust ei ole mulle kättesaadavates materjalides võimalik leida.

Aastatel 2008-2014 on toimunud korduvad kardioloogi konsultatsioonid (kokku 19 sissekannet) ITK-s. Ravitud südameinfarkti järgsel patsiendil arteriaalset hüpertensiooni, diabeeti, düslipideemiat, südame isheemiatõbe. Väljakirjutatud retseptidest selgub, et E. Savisaar tarvitas sellel perioodil regulaarselt kümmet ravimit.

2008. aastal tehtud koormustest südamelihase isheemia diagnoosimiseks. EKG-s muutusi ei tekkinud, isotoopdiagnostikas leitud infarkti järgsele armkoele iseloomulik defekt ja isheemiale kahtlane ala vatsakese ees ja tipupiirkonnas. Vasaku vatsake kontraktsioonivõime oli langenud (EF 36 -40 %). 2009. aastal tehtud ehhokardiograafial leid sarnane 2003. aastal kirjeldatule. Veresuhkru ja glükohemoglobiini väärtused vaatamata ravile ebapiisavalt korrigeeritavad, ka vererõhuväärtused leitud sageli kõrgemad soovitavast.

Kronoloogiliselt mulle nähtavad järgmised dokumendid pärinevad Jõgeva Haiglast 18.03.2015, kus diagnoositud parempoolset kopsupõletikku ja parema sääre põletikku. Tehtud laboratoorsetest analüüsidest lisaks põletiku tunnustele (CRV 511) ilmestusid selgelt diabeedi dekompenseerumine (vere glükoosisisaldus 22,3) ning neerude funktsiooni tugev langus (eGFR 28). Patsient suunatud samal päeval edasi Tartu Ülikooli Kliinikumi.

Septiline šokk

Tartu Ülikooli Kliinikumis intensiivravi osakonnas viibis patsient 18.03–12.05. 2015, kokku 55 voodipäeva. Hospitaliseerimise põhjuseks oli septiline šokk, mille tingis parema alajäseme infektsioon (tekitajaks streptococcus pyogenes). Vaatamata maksimaalsele võimalikule ravile toimus üldseisundi väga kiire halvenemine. Tekkisid hingamispuudulikkus ja teadvuse häire, patsient viidi narkoosi ja ravi jätkati kopsude mehhaanilisel ventilatsioonil. Toimus vereringe destabiliseerumine ning neerude eritusfunktsioon lakkas. Oli vajalik rakendada neerude asendusravi. Tekkis südame kodade virvendusarütmia, mis ei olnud korrigeeritav elektrilisele kardioversiooni ega ka medikamentidega. Kuna infektsioon rakendatud medikamentoossele ja kirurgilisele ravile (kokku tehti haiglasviibimise ajal 11 erinevas mahus operatsiooni) ei allunud, siis teostati 23.03 parema jala amputatsioon reiest.

Kopsude kunstlikul ventilatsioonil oli patsient ööpäevaringselt 18.03 – 20.04 ning osaliselt kuni 28.04-ni. Intensiivravil viibimise vältel esines mitmeid elu ohustavaid tüsistusi (äge neerupuudulikkus, septiline šokk, äge hingamispuudulikkus, toksilise šoki sündroom, rauavaegusaneemia, amputatsiooniköndi infektsioon, intensiivravideliirium, kahepoolne kopsupõletik, hüdrotooraks, neelamishäire, polüneuropaatia, müopaatia, seenuretriit). Esinenud hulgiorganpuudulikkus (hingamispuudulikkus, kardiovaskulaarne puudulikkus, neerupuudulikkus, maksapuudulikkus, kesknärvisüsteemi puudulikkus, seedetrakti puudulikkus) näitab selgelt kõigi oluliste organismi funktsioonide ülirasket kahjustust. Peale kriitilise seisundi stabiliseerimist 12.05.2015 viidud patsient üle Ida Tallinna keskhaiglasse jätkuvaks raviks.

Ida-Tallinna keskhaiglas viibis E. Savisaar ravil 12.05.2015 – 19.06.2016, kokku 38 päeva. Diagnoosid: jäseme muude osade tselluliit ( sterptococcus pyogenes ), Lõtv tetraparees polüneuropaatiast, rauavaegusaneemia, polüneuropaatia, täpsustamata tekitajaga kopsupõletik, insuliinsõltumatu suhkurtõbi, südamekahjustusega hüpertooniatõbi kongestiivse südamepuudulikkusega, krooniline südame isheemiatõbi, varasem müokardiinfarkt, hüperlipideemia.

Ravile saabudes esines kõrvalabi vajadus praktiliselt kõigis tegevustes. Sügav liikumispuue, kõigi jäsemete lihasnõrkus, neelamishäired, kõne mõistetav kuid aeglane, esineb sõnade otsimist, unehäired. Taastusravil olles sai füsioteraapiat, tegevusteraapiat, massaaži samuti logopeedilist ning psühholoogilist abi. Kokkuvõttes ravi tulemust hinnatud mõõdukalt positiivseks. Üldfüüsiline võimekus ja iseseisev toimetulek suurenesid.

Taastusravi ja füsioteraapia jätkusid ITK-s ambulatoorselt järgneva kuue kuu vältel. Toimus ettevalmistus jalaproteesi kasutamiseks.

2015. aastal ajavahemikus 08.07-10.07 hospitaliseeriti E. Savisaar ITK-sse ülikõrge vererõhu tõttu (220/120 mmHg), mis õnnestus veenikaudse raviga stabiliseerida. Tehtud ehhokardiograafia, kus diagnoositud langenud vasaku vatsakese funktsiooni ning kontraktsioonihäiret. Lisaks esines vasaku vatsakese hüpertroofia ning nähti ka sklerootilist aorti. Korrigeeriti ambulatoorse ravi skeemi.

1.09 ja 11.12 2015 teostatud nägemise taastamiseks vastavalt vasaku ja parema silma katarakti operatsioonid

23.09 -29.09 2015 viibis ITK statsionaaris ebastabiilse stenokardia tõttu. Haiguse ägenemine tekkinud haigusloo andmetel kõrge vererõhu ning stressi foonil. Tehtud koronarograafia ning leitud kriitiline ahenemine vasema pärgarteri ümberhaaravas harus, lisaks diagnoositud aterosklerootilised kahjustused kõigis kolmes pärgarteris. Leitud kriitiline pärgarteri kahjustus raviti balloondilatastiooni ja stentimise abil. Korduvat infarkti ei diagnoositud. Probleemiks olid samuti kõrged veresuhkru väärtused, mille korrigeerimiseks muudetud diabeedi raviskeemi.

11.12.2015 tehtud püsiva lihasnõrkuse tõttu korduv elektroneuromüograafiline uuring, mille alusel diagnoositi diabeetilist polüneuropaatiat.

Ambulatoorset taastusravi ja füsioteraapiat jätkatud ka 2016.aaastal, regulaarsed ravi korrigeerimised ning uuringud tehtud ka sisearsti, endokrinoloogi ning kardioloogi poolt.

27.06.2016 toodud erakorraliselt kiirabiga ITK-sse seoses kõrge palaviku, higistamisega. Analüüsides leitud põletikule iseloomulikke kõrvalekaldeid. Diagnoositi ägedat tubulointerstetsiaalnefriiti, alustati ravi antibiootikumiga.

05.07- 22.08.2016 Kardioloogi vastuvõtud, ravi korrigeerimine ning isotoopdiagnostika südame seisundi hindamiseks. Leitud, et on tegemist irreversiibelse, mitteeluvõimelise akineetilise defektiga vasaku vatsakese inferolateraalseinas – sobib infarkti järgsele armkoele. Isheemiale viitavad tunnused puuduvad. Vasaku vatsakese üldine kontraktiilne funktsioon on madal (EF 28 -29 %).

19.07 ja 28.07 2016 kirurgi konsultatsioon ning amputeeritud jala köndi haava hooldus seoses haava taastekke ja kehatemperatuuri tõusuga.

16.8 , 17.09, 17.10.2016 Jõgeva Haigla väljavõtetest ilmestub, et E. Savisaar kannatab unehäirete all ning tunneb amputeeritud jala fantoomvalusid. Esinenud ka südamepuudulikkusele viitavat alajäseme turset. Määratud ravimid. Ka seekord arteriaalne vereõhk olnud vaatamata ravile kõrgem optimaalsest

EKSPERTARVAMUS

Lähtudes eeltoodud andmetest vastan esitatud küsimustele järgnevalt.

Kas Edgar Savisaar on parandamatult haigestunud?

E. Savisaarel on diagnoositud mitu haigust, millest tervistumine ei ole tänase arstiteaduse taseme juures võimalik: veresoonte aterosklerootiline kahjustus, südame isheemiatõbi, läbipõetud südamelihase infarkt, südamepuudulikkus, raske kõrgvererõhktõbi, diabeet, amputeeritud alajäse. Nende haigustega kohanemist, igapäevaste toimetustega hakkamasaamist ning eluohtlike tüsistuste edasilükkamist on võimalik saavutada paljude ravimite, ravivahendite ja säästliku elureziimi kooskasutamisega. Igaüks neist haigustest eraldi on tavaliselt suur probleem nii ravivale arstile kui ka patsiendile. E. Savisaarel on aga selliseid haigusi vähemalt kuus. Raskete haiguste kompensatsioonis hoidmiseks tarvitab ta püsivalt > 10 erineva ravimi. Jah, ta on parandamatult haigestunud.

Kas Edgar Savisaar on tulenevalt oma terviseseisundist võimeline kriminaalmenetluses (sh kohtumenetluses) osalema?

Igasugune kestev psüühiline pinge ja ülekoormus võib halvendada nimetatud haiguste kulgu ning esile kutsuda eluohtlikke tüsistusi. Eelpool refereeritud haiguslugude väljavõtetest nähtub selgelt kauakestnud ja raske arteriaalse hüpertensiooni kalduvus kontrolli alt väljumiseks isegi ilma kirjeldatava põhjuseta. Vereõhu ülemäärane ja kiire tõus võivad viia eluohtlike tüsistuste (hüpertensiivne kriis, ajuinsult, ebastabiilne stenokardia, südameinfarkt, aordi kihistuv aneurüsm, neerude funktsiooni häire, eluohtlikud südame rütmihäired) tekkele.

Esitatud seisukoha tõestuseks on olemas näide E. Savisaare haiguslugudest, kus raviarst kirjutab, et 23. septembril 2015.a. tekkinud ebastabiilsele stenokardiale ja selle tõttu hospitaliseerimisele eelnes stress ja kõrge vererõhk. Ebastabiilset stenokardiat klassifitseeritakse meditsiinis kui infarktieelset seisundit. Tookord õnnestus tänu kiirele ja adekvaatsele ravile korduva infarkti teket vältida. Ei saa olla kindel, et järgmiste tüsistuste tekkimise korral nii hästi läheb.

Ei, Edgar Savisaar ei ole tulenevalt oma terviseseisundist võimeline osalema kohtumenetluses ilma, et sellega kaasneks eluohtlike tüsistuste tekkimise või äkksurma oht. Ekspert ei saa kindlasti hinnata, kas kohtumenetluse lõpetamine on õiguslikult põhjendatud, vaid saab tuua välja ainult terviseseisundiga seotud asjaolusid ning anda neile hinnanguid.

Kuidas võib pikaajalises kohtumenetluses osalemine mõjutada Edgar Savisaare terviseseisundit?

Eluohtlikke terviseprobleeme omavad inimesed ei ole ka tavaolukorras parimate arstide ja ravimeetodite abil võimelised raskustega saavutatud stabiliseerumist pika aja vältel hoidma. Tuleb arvestada sellega, et E. Savisaarel on peale ülipikka tüsistusterohket intensiivravi lisaks füüsilisele kurnatusele, lihasnõrkusele, fantoomvaludele ning paljudele kroonilistele haigustele ka sellise pika põdemise järgselt tavapäraselt esinev kognitiivsete võimete langus. Tal on tekkinud nii füüsilise kui vaimse töövõime oluline vähenemine, kiire väsimine ning sellest väga aeglane taastumine.

Siiani ei ole ta suutnud stabiliseerida oma tervist raviasutustes ja tavalises koduses keskkonnas, see ei saa toimuda edukamalt ka kohtumenetluse käigus. Püsiv psüühiline pinge halvendab kindlasti E. Savisaarel esinevate raskete haiguste kulgu (vt. vastust 2. küsimusele) ning võib esile kutsuda eluohtlikke tüsistusi.

Lugupidamisega, Jaan Eha