Suur ülevaade: millised ohtlikud võõrliigid on hiljuti Eestisse jõudnud? (1)

Pärnu Postimees kirjutas hiljuti, kuidas kohalikud kalurid leidsid püünisest signaalvähi. Tegemist on Põhja-Ameerikast pärineva ja Eestis põlisele jõevähile ohtliku võõrliigiga. Ohtlik on ta see seetõttu, et veekogudes, kus signaalvähid on suutnud luua arvuka asurkonna, on täheldatud jõevähkide massilist katku suremist.

Kuid signaalvähk ei ole kaugeltki ainus võõrapärane liik, kes oma harilikust levikualast välja on sattunud ja otsaga meile jõudnud. Viimase kümne aasta jooksul on Eestist leitud ligi 20 võõrliiki.

«Sageli jõuavad võõrliigid meile läbi mõne nii-öelda vahepeatuse,» selgitas Postimehele keskkonnaministeeriumi looduskaitseosakonna peaspetsialist Merike Linnamägi. See tähendab, et suure tõenäosusega on mingi osa kaugetest võõrliikidest meile jõudnud mõnest lähiriigist.

See, kas liik jääb meile püsima, oleneb väga paljudest asjaoludest. «Kuid üldiselt arvatakse, et liikidest, mis uude kohta jõuavad, on vaid üks protsent selliseid, mis uues kohas tõsiselt hästi hakkama saavad,» rääkis Linnamägi.

Ta selgitas, et uude kohta jõudnud liikidest umbes kümnendik jääb seal ellu, kuid nad ei hakka üldjuhul uues keskkonnas meelsasti paljunema. Paljunevad ja jäävad püsima omakorda kümnendik ellujääjatest.

Võõrliigi saatus uues kohas oleneb näiteks ka kliimast ja sellest, kui palju neid kodust kaugele on sattunud. Mida rohkem, seda suurem on ka tõenäosus, et osa neist partneri leiab ja elama jääb.

Tihtipeale hoiavad keskkonnaministeeriumi spetsialistid pöialtki, et liik püsima ei jää, kuna paljud neist võivad suurt kahju teha, nii keskkonna kui majanduse osas. Näiteks on osad liigid kohalikele konkurentideks, halvemal juhul kannavad võõrliigid raskeid haigusi.

Uute võõrliikide siiasaabumist on isegi spetsialistidel praktiliselt võimatu ennustada. Seda üritatakse aeg-ajalt küll teha - näiteks siis, kui lähiriikidesse on midagi põnevat jõudnud ja see liik võiks kõigi eelduste kohasel peagi ka meile jõuda. «Huvitaval kombel on järgmised liigid, mida me leiame, hoopis midagi muud,» rääkis Linnamägi.

Näiteks on üks haigusekandjatest Euroopas levinud hallorav, mis kannab oravate rõugeviirust. See haigus nakkab kodumaistele oravatele ja võib neile saatuslikuks saada. Meile pole võõrliik veel jõudnud, kuid täielikult kaitstud me selle siiajõudmise eest pole.

Kui meie oravate elu ohustav hallorav tõepoolest peaks siia jõudma, peab ministeerium midagi ette võtma, et selle levikut piirata. Seda nõuab Euroopa Liidu määrus. «Kui nüüd vaadata võõrliikide nimekirja, siis looduses on teada umbes 1000 võõrliiku. Kahjuks ei ole meil rahastust, et nendega reaalselt midagi ette võtta,» tõdes Linnamägi.

Tõrjutakse küll karuputke, signaalvähki püütakse välja püüda ja näiteks kährik ja mink on jahiliigid, aga suurt tõrjeraha väga ei ole. «Aga samas on ka selge, et kui midagi uut leitakse ja tegemist on liigiga, mille puhul me eeldame, et mõju saab olema suur, siis tuleb ikkagi kohe tegutseda,» rääkis ta.

VIIMASE KÜMNE AASTA JOOKSUL EESTISSE JÕUDNUD VÕÕRLIIGID

Kabehirv
Dama dama

Kabehirv jõudis Eestisse ilmselt 2012. aastal ning samal aastal registreeriti ka tema esmaleid. Kabehirv on üks suurima levikuga hirvlasi maailmas, kuid siin on olnud mängus ka inimese käsi. Looduslikult on kabehirve liigid elanud piiratud alal Lõuna-Euroopas ja Väike-Aasias. 

Siberi klaitoonia (siberi allikrohi)
Claytonia sibirica

Siberi allikrohi kuulub Eestis leitud võõrliikide nimekirja käesolevast aastast. Liik on pärit Põhja-Ameerikast. Merike Linnamägi usub, et just see taimeliik on üks neist, mis meile jõudis lähiriigist.

«Taim kasvas kohas, kuhu lähedusse on istutatud ka Rootsist toodud taimi ja ka klaitooniat on varem Rootsist leitud,» kirjeldas võõrliikide spetsialist taime tänavust esmaleidu Eestis.

Harrise mudakrabi
Rhithropanopeus harrisii

Krabiliste sugukonda kuuluv Harrise mudakrabi jõudis Atlandi ookeani põhjaosast Eestisse ilmselt enne 2011. aastat. Esmane leid pärineb just 2011. aastast. Harrise mudakrabi on kohati väga arvukas ja oma levikukohas on ta selgrootutele oluliseks kiskjaks.

Loe ka Pärnu Postimehe artiklit 2015. aastast: Meri uhub Pärnu randa krabisid

Pesa-raunjalg
Asplenium nidus

Sõnajalgade sugukonda kuuluv pesa-raunjalg jõudis Eestisse sel aastal. «Tundub, et see on kellegi poolt metsa istutatud,» kommenteeris Linnamägi. «Tegemist on troopilise liigiga, mistõttu me eeldame, et selle talvega ta hukkub. Ilmselt on see ühekordne leid,» lisas spetsialist. Ülejäänud väljatoodud võõrliigid on meie looduses ilmselt ka praegu.

Hispaania teetigu (lusitaania teetigu)
Arion vulgaris

Hispaania teetigu on aiakahjur, kes võib haigusi levitades palju kahju tekitada. Eestisse jõudis nälkjas 2008. aastal. Tõenäoliselt on teeteod rändama sattunud inimtegevuse tagajärjel – toodud kas istikute, komposti või mullaga.

Loe, milline on teeteo meelispaik: Hispaania teeteod võtavad võimust uuselamu piirkondades

Punakõrv-ilukilpkonn
Trachemys scripta 

Punakõrvade looduslik leviala on Põhja-Ameerika idarannik, lemmikloomadena peetavad punakõrvad on suures enamuses siiski pärit kasvandustes. Lemmikloomana on nad ka Eestisse jõudnud, tõenäoliselt juba enne 2005. aastat.

Loodusesse jõuavad nad üldjuhul siis, kui nad on kodust plehku pannud või kui peremees on soovinud loomast lahti saada. Näiteks leitakse punakõrv-ilukilpkonni aastas umbes 15 tükki. 

Hobukastani keerukoi
Cameraria ohridella

Taimekahjur jõudis Eestisse enne 2007. aastat. Ajakiri Eesti Loodus kirjutas 2009. aastal, et tegu on viimase kahekümne aasta jooksul Euroopas kiiresti levinud invasiivse liigiga, kelle puhanguid pole alates 2002. aastast suutnud maha suruda isegi loodusliku tõkkega.

Tugeva kahjustuse korral võib enneaegne lehevarisemine viia puult lehti koguni 70 kuni 100 protsendi ulatuses. Paraku on kahjur meie linnades viimastel aastatel väga tavaline.

Linnamägi usub, et võõrliik on Eestisse jõudnud ilmselt kogemata - meile on ilupuuna imporditud kastaneid ja selle peal on reisi kaasa teinud ka putukavastne.

Elegantne krevett
Palaemon elegans

Elegantne krevett jõudis Eestisse ilmselt enne 2010. aastat ning esimest korda kohati võõrliiki siin 2010. aastal. 

Tamme äkksurm
Phytophthora ramorum

Tamme-äkksurm (Phytophthora ramorum) on seenhaigus, mis muudab taimed vastuvõtlikumaks ka teistele nakkustele ja putukkahjuritele. Sellele järgneb taimede hukkumine.

Loe veel: Mida kujutab endast ohtlik taimekahjustaja tamme-äkksurm?

Šaakal
Canis aureus

Šaakali levila ulatub üldiselt Kesk-Aafrikast Lähis-Ida ja Kesk-Aasia kaudu Hindustani poolsaareni. Levila põhjapiir läbib Kaukaasia ja Moldova ning Ungari ja Austria. Viimasel ajal on isend liikunud jõudsasti ka põhja ja lääne suunas.

Eestis nähti šaakalit esimest korda 2013. aastal. Üksikuid rändavaid šaakaleid on kohatud üle kogu Eesti. Kuula, kuidas kõlab šaakali häälitsus:

Kusjuures, igale avastatud võõrliigile ei ole veel eestikeelset vastetki olemas, mistõttu on osal liikidest vaid ladinakeelne nimetus:

Paramysis intermedia

Müsiidiliste sugukonda kuuluv liik jõudis Eestisse ilmselt juba 1970. aastatel, kuid esmaleid registreeriti alles 2008. aastal. Müsiidilised on tillukesed, tavaliselt 2 kuni 30 millimeetri pikkused, saleda kehaga krevette meenutavad vähid. 

Tegenaria gigantea

Tegemist on suure ämblikuga, keda leitakse ennekõike hoonetest. Eestis registreeriti esmaleid 2009. aastal.

Laonome armata

Nn habeloomade sugukonda kuuluvat võõrliiki nimetatakse meil ka hulkharjasussiks. Üks uus hulkharjasuss jõudiski meie vetesse juba enne 2012. aastat, kuid ametlikult kohati teda Eestis just 2012. aastal.

Graptemys kohni

Tegemist on kilpkonnaga, kes jõudis meile, nagu paljud teisedki liigid, Põhja-Ameerikast, kus on liigi põhiline levila. Esmaleid Eestis pärineb 2014. aastast.

Rangia cuneata

See merekarbiline jõudis Eestisse mullu. Tõenäoliselt on võõrliik siiakanti sattunud laevade ballastis.

Aureoboletus projectellus

See mändidel kasvav seen on uusim Eestisse jõudnud võõrliik, kes oma algsest leiukohast, Põhja-Ameerikast, jõudis Eestisse veel sel aastal.