Väljasaadetud itaallane tuleb seitsme sõbraga tagasi: Eesti on mu kodu

Kas tulete Eestisse tagasi?

Ma tulen tagasi, kui mu sissesõidukeeldu ei pikendata. [Eesti siseministeerium] ei ole seda seni teinud.

Millal tulete tagasi?

23. jaanuaril. Mind on kutsutud.

Impressumi poolt?

Jah. Aga see kord tulen koos teistega. Praegu on lubanud umbes seitse inimest tulla: üks Itaalia parlamendiliige, üks Euroopa Parlamendi liige, mõned Itaalia ajakirjanikud koos kaamerameestega [Chiesal endal on samuti oma telekanal], kuulus Itaalia kirjanik Nikolai Lilin [Siberist pärit kirjanik, kes enda sõnul on venelane, aga kirjutab Itaalia keeles]. Aga võimalik, et tuleb rohkem inimesi.

Kuidas siseministeerium teile sissesõidukeeldu põhjendas?

Nad saatsid mulle mõned päevad tagasi itaalia keelde tõlgitud dokumendi. Seal öeldakse, et ma kujutan  ohtu Eesti riigi julgeolekule.

Kas te ohustate Eesti julgeolekut?

Absoluutselt üldse mitte. Mul on ainult mu arvamus. Nad algatasid need protsessid mu arvamuse vastu. See on keelatud Euroopa Liidu seaduse järgi. Nad ei saa selliseid otsuseid teha mu vabaduse suhtes. Eesti on mu riik. Sellest hetkest alates, kui Eesti Euroopa Liidu liikmeks sai, on Eesti mu kodu. Nad ei saa mind mu kodust välja visata.

Postimehele teadaolevalt on üks süüdistustest teie vastu, et õigustasite inimsusvastases kuriteos ja genotsiidis süüdistatud Arnold Merit.

Ma olin Eestis ajakirjanikuna ja intervjueerisin Arnold Merit. Ei ole keelatud intervjueerida Nõukogude Liidu kangelast, kellele Eesti valitsus süüdistuse esitas. Ma ei tegutsenud kellegi muu kui ajakirjanikuna. Ma ei toetanud teda, vaid kuulasin tema seisukohad ära. Ma ei ole kunagi öelnud, kas tal oli õigus või mitte. Ma lihtsalt ütlesin, et teda süüdistati, aga teda ei oldud veel süüdi mõistetud. Ta suri enne seda.

Aga te ütlesite näiteks, et teda ei tuleks sellises eas süüdi mõista. Kas see ei näita teie poolehoidu kurjategija suhtes?

Ta oleks olnud kurjategija, kui ta oleks süüdi mõistetud, aga seda ei tehtud.

Kas teie arvates oli ta kurjategija?

Ma ei tea. Ma ei ole sellises positsioonis, et iga seaduslikku protseduuri uurida. Ma kuulasin väga vana meest. Meil on Itaalias seadus, mis ütleb, et kui sa oled väga vana ja haige, peab sind kohtlema kui vanurit ja sa ei tohi näiteks vangis kannatada. Ma ei mäleta täpselt, mida ma kirjutasin. Aga igal juhul ei tähenda see seda, et ma toetasin genotsiidi või midagi sellist. Seda minu artiklist välja ei loe. [Eesti valitsus] peab seda näitama – kus ma toetan genotsiidi. Nad on seda kohustatud tegema. Ma eitan täielikult seda süüdistust.

Te kuulute ka Irboska Klubisse, mille üheks eesmärgiks on taastada Venemaa Nõukogude Liidu aegne suurus ja võimsus.

Ma osalesin nende ühel konverentsil Moskvas. Mul on vabadus võtta aruteludest osa ja olla liige seaduslikus organisatsioonis Euroopas ja väljaspool Euroopat. Ma ei näe selles midagi ebaseaduslikku.

Aga kas te olete selle klubi liige?

Ei ole veel. Nad ei ole mind rohkem kutsunud.

Veel? Kas plaanite liikmeks hakata?

Ma mõtlen selle üle.

Siiski. Nende eesmärgiks on taastada Venemaa Nõukogude Liidu aegne suurus ja võimsus.

Ma ei ole selles kindel, et see on klubi eesmärk. Ma ei tea selle kohta. Ma ei ole sellest kunagi kuulnud. Ma ei ole kunagi sellises suunas mitte midagi kirjutanud.

Aga mida ütlete kuulumise kohta Mir Bez Natsizma [vene keeles «Maailm ilma natsismita»] klubisse?

Ma olen üks selle klubi asutajatest ja olen selle üle väga uhke. Olen natsismi vastu igal pool Euroopas ja Ukrainas.

Kas teie arvates on meil sellega Eestis probleeme?

Jah, on küll. Ja mitte vaid Eestis.

Miks nii?

Näiteks otsusega unustada Nõukogude Liidu panus võitluses natsismi vastu. See on üks. Mäletan hästi pronkssõduri eemaldamise otsust Eestis. See on üks näide sellest, et Eesti valitsus sümpatiseeris sel momendil väga selgelt natsisimi mälestamisega teises maailmasõjas.

Mida te mõtlete natsismi mälestamise all?

Eesti sõjaväe osalemine natsivägedes on natsism. See on ajalooliselt paika pandud fakt.

See kõik on möödunu, aga kus te seda tänapäeval näete?

Ma ei tea täpselt, aga mulle meeldiks sellest rääkida. Näiteks sellest, milline on Eesti valitsuse suhtumine nendesse Eesti kodanikesse, kes teises maailmasõjas võitlesid natside vastu.

Meie jaoks oli see võitlus pigem Nõukogude Liidu vastu kui Saksamaa poolt. Meie jaoks oli see vabaduse eest võitlus rohkem kui miski muu.

Jah, ma tunnen ajalugu. Aga Euroopa Liit loodi Saksamaa rahu najal. Euroopa kuulutas end ühel hetkel natsismivastaseks. Euroopa Liit on natsismivastane ja demokraatlik. See tähendab, et pole mingit võimalust olla natsismi poolt. Ma usun, et kui Eesti tahab Euroopasse jääda, peab ta austama kõikide Euroopa rahvaste tundeid.

Kas see aspekt on olulisem kui kümnete tuhandete inimeste küüditamine Nõukogude Liidu poolt? Ka mul on juudi juured, kuid ma mõistan, et väikse Eesti riigi jaoks on vabadus kõige olulisem ja seetõttu ei ole ma kunagi vaadanud Eesti ajalugu sellise pilgu läbi nagu teie.

Küsimus on selles, et tuleb austada Euroopa seadust samuti. Ma saan aru, et eestlasi on vähe. Teil on oma ajalugu ja keel. Ja teil on õigus kaitsta oma ajalugu. Aga Eesti ei otsustanud üksi jääda, vaid ühineda Euroopaga. Ja et olla Euroopas, tuleb järgida Euroopa Liidu seaduseid. Üks neist on, et igasugune natsismi ülistamine on keelatud. Selleks pole ühtegi põhjendust. Ka see mitte, et olete Venemaa-vastased ja unustate, et Venemaa osales natsismi hävitamises Euroopas. Seal on teie jaoks vasturääkivus, ma saan aru.

Chiesa on pärast reisi Moskvasse, kuhu ta otse Tallinnast välja väljasaatmist läks, tagasi Itaalias. Ta ütles, et on valmis Eesti vastu ka Euroopa Inimõiguste Kohtusse pöörduma.