Sitke spordihundi äkksurm

Vähemasti saja, aga mitte rohkem kui kahesaja meetri kaugusel on miski korrast ära. Kolm Lõuna-Eesti meest sõidavad rattaga Elva poole, kui näevad, et neile vastu pedaalija vajub bussipeatuse juures ilma ühegi nähtava põhjuseta sadulast külili ning prantsatab teepervele. Püsti end ei aja. Jääbki lebama.

Ju mingi kohalik pohmas tüüp, käib läbi pea ühel kolmest, Lõuna politseiprefektuuri piirivalvekaptenil Andrus Reimaal.

Aga Reimaa eksib. Kui ta kahe semuga kukkunu juurde jõuab, märkavad kõik, et maaslamaja paistab samasugune sportlik tegelane nagu nemadki. Ta lebab liikumatult selili, parem käsi rinna peal ja vasak kõrval. Prillid on peast minema lennanud, silmad pärani. Vist on midagi kurku läinud ja ta ei saa hingata, sähvatab Reimaal uus mõte.

Mehed võtavad maaslamajal kiivri peast ning keeravad ta külili. Tema ratta tõukavad eest ära kraavi poole. Reimaa ajab talle näpud kurku, aga selle peale ei juhtu midagi. Siis püüab leida unearterilt pulssi. Samuti tulutult.

«Helista 112!» hüüab Reimaa kolmikust noorimale, Valgamaa kutseõppekeskuse haridustehnoloogile Priit Lombile. Seejärel tõmbab lamajal särgi rinna eest lahti ning hakkab pumpama.

Kõnekad ohumärgid

Lombile meenub ühtäkki, et on kukkunud mehega ennegi kohtunud. See juhtus kuu aega varem Kalevipoja rattamaratonil, kus nad sattusid kitsal rajal kõrvuti, ja seal, kus paljud trügisid, oli too mees tunnistanud, et tema võistlemised on nooruses võisteldud ning nüüd sõidab ta lihtsalt oma lõbuks.

Aga rohkem Lomp temast ei tea. Ta ei tea, et mehe nimi on Peeter, ta on 53-aastane, elab Tallinnas ja töötab insenerina. Peeter on kogu elu aktiivselt sporti teinud, nii rattaga sõitnud kui ka suusatanud, läbinud Tartu maratoni vähemalt 20 korda ning jõudnud koguni teise saja sekka.

Kuid kaks viimast aastat olid Peetri tulemused muudkui kehvemaks jäänud. Ta ei mõistnud, milles asi. 2010. aastal oli ratta seljas juhtunud midagi päris ootamatut: ta oli aeglasel kiirusel sõites kaotanud teadvuse. Ent kukkumise tagajärjel nihestatud rangluu tekitas rohkem muret kui mõte, et ehk võiks südamearsti juurde minna.

2012. aasta kevadel kordus sadulas istudes teadvusekaotus. Esimesel korral sai ta aegsasti jala maha toetada, ent paar nädalat hiljem kukkus. Lõpuks läks neuroloogi juurde. Too tegi aju skaneeringu, teatas, et kõik on korras, igaks juhuks soovitas aspiriini võtta.

Nii läkski Peeter mullu sügisel Elvasse rattakrossile. Umbes tund enne starti sooja tehes, kui pulss küündis vaevalt 120–130 löögini minutis, vajus ta siledal asfaltteel vaikselt külili.

Võitlus elu eest

Kämblad seongus, ise põlvili maas, vajutab Reimaa rütmiliselt maas lamava Peetri keskkohale. See ei ole kerge töö. Suruda tuleb kõvasti, nii et rindkere 5–6 cm sisse vajuks, ja teha sada vajutust minutis. Selline tempo võtab juba kahe minutiga enamiku hingetuks. Aga Reimaa ei anna järele, peab hästi vastu. Maaslamaja kõrist kostab korinat.

Priit Lomp on saanud telefonitsi ühenduse häirekeskusega. Ei, ta ei hinga, vastab Lomp kiirabi küsimustele. Jah, silmad on lahti. Jah, pupillid on normaalsed, väikesed.

Reimaad ajab selline küsitlus närvi. «Ärgu küsigu!» hõikab ta hingeldades Lombile. «Inimene sureb kätte ära. Saatku kiirabi välja!»

Vahepeal möödub sündmuskohalt mitu ratturit, kuid keegi neist ei peatu. Küll aga peatuvad mõned autod, kust astuvad välja asja uurima vanemad inimesed. Üks naine hakkab issameiet lugema.

«Mine kaugemale,» ütleb talle Lõuna-Eesti meestest kolmas, õlisid-määrdeaineid müüva Flexoili Viljandi filiaali juhataja Andres Aas, kes jälgib pingsalt päästetava iga liigutust ja reaktsiooni.

Reimaa on varem näinud, kuidas kaaskodanikud hädasolijaid niisama jõllitavad. Kolm aastat tagasi oli ta Valgas tunnistajaks juhtumile, kuidas langetõvehoos mees pead vastu tänava äärekivi tagus.

Tema oli ainus, kes appi tõttas: hoidis epileptiku pead, kuni saabus kiirabi ning haige ära viis. «Noh, saite nüüd hea etenduse?» küsis ta seejärel rahvalt. Keegi ei vastanud. Kõik valgusid vaikselt laiali.

Nüüd, panemata tähele ümberringi kogunenuid, hüüab jätkuvalt elustamist tegev Reimaa Aasale: «Kuule, vana pole enam ammu hinganud!» Nad vaatavad pupille. Need on suurenenud.

Järsku märkab Aas, et lebaja jume tõmbub kollakaks. Ta mõistab, et verevarustus hakkab peast ära kaduma.

Reimaa taipab hetkega, mida teha. «Keegi peab puhuma!» ütleb ta oma kahele kaaslasele. See tähendab: keegi peab tegema suust suule hingamist. «Kurat, vennad,» ergutab ta semusid, «me peame selle mehe kiirabile elusana üle andma!»

Häirekeskuse päästekorraldaja Lombi telefonis keelab aga hingamise ära. Tont seda teab, mis tal kopsus on ning mis haiguse temalt saada võite, kõlab hoiatus.

Juhuslik abimees

Andres Aasale on see juba kolmas kord surma hingusega õnnetusele peale sattuda. Eelmise kümnendi keskel juhtus ta Viljandis tunnistajaks, kuidas koolieelik sõitis rattaga mäest alla, otse pimeda nurga tagant ilmunud kalluri ette.

Aas keeras ta pärast kokkupõrget külili, et löögi pähe saanud laps oma okse sisse ei lämbuks, andis ta veel elavana kiirabile üle. Paraku Tartu haiglas laps suri. Aasta tagasi juhtus Tallinna-Tartu maanteel tema silme all lumistes oludes avarii, kus hukkus 26-aastane noormees.

Aasa hämmastas, kuidas kõik sündmuspaika juhtunud hakkasid pilte klõpsima ning ainult temal turgatas pähe, et autovrakki jäänud vajavad päästmist.

Sedasi ei jää ta kuulama ka häirekeskuse hoiatust haigustest. See on ju spordimees, jookseb tal lebajat vaadates läbi pea, mis tõbi tal ikka saab olla. Ta haarab maaslamaja nina sõrmede vahele, tõmbab endal kopsud õhku täis ning puhub. Reimaa teeb viis vajutust rindkerele. Siis puhub Aas veel korra. Ning pärast järjekordset viit vajutust veel.

Kollane jume taandub. Pupillid tõmbuvad jälle väiksemaks. Reimaa on üle kümne minuti vahetpidamata pumbanud. Ta leemendab higist. Hüüab lõõtsutades: «Mul on vahetust vaja!»

Selle ajaga on vaid üks mööduv rattur, Kristjan Laanemaa, kinni pidanud. Ligi kümnend tagasi jõudis ta rattasõidus Eesti juunioride koondisse, siis pühendus ülikooli­õpinguile. Praegu töötab ta Ambient Sound Investmentsis, Skype’i eestlastest asutajate investeerimisfirmas portfellihaldurina.

«Ma ei oska,» kostab Laanemaa Reimaale, kui too vahetust otsides tema otsa vaatab. Reimaa seletab, et pole siin keerulist midagi, ja sätib Laanemaa käed õigesse asendisse. Laanemaa saab pumbata minutit viis, kui lõpuks saabub Otepäält kiirabi.

Saatuse irooniana oli Elva brigaad saanud samal ajal väljakutse teeninduspiirkonna teise otsa, rattamaratonile spetsiaalselt tellitud kiirabi aga tegeleb juhtumiga, kus keegi on hirmsal kombel oma pöialt lömastanud.

«Ära nüüd järele jäta,» kuuleb Laanemaa kellegi õpetust, «pane edasi, kuni kiirabi üle võtab.» Lamaja teeb vaikselt häält. Väga hea, jõuab Laanemaa isegi rõõmustada, järelikult on mees elus.

Pikad minutid kuluvad

Kiirabiarst Urmas Muru laseb vabatahtlikud päästjad minema. Laanemaa tunneb sadulasse ronides, et hinge poeb mõru tunne: ta on inimest aidanud, kuid ei saagi teada, kas sellest kokkuvõttes ka abi tõusis või mitte. Õhtul üritab ta internetist vastavat infot otsida, kuid ei leia kuskilt sõnagi.

Kui Lõuna-Eesti kolmik 20 minutit hiljem rattasõidu starti jõuab, tõdeb Reimaa: «Mehed, sellest tuleb rohkem treeningsõit kui võidusõit.» Sagedamini kui eales varem jälgib ta jõuproovi ajal oma pulsikella näitu.

Samal ajal üritab doktor Muru iga kahe minuti järel elektrišokiaparaati kasutades kannatanule elu uuesti sisse saada. 20-minutilise elustamise järel hakkab mehe süda lõpuks tööle, nii et teda saab kiirabiautosse tõsta. Kuid enne, kui masin hääled sisse jõuab võtta, seiskub vereringe taas. Sõidu ajal aga elustada ei saa.

Läheb veel 20 minutit elustamist, kuni mehe süda uuesti tööle hakkab. Sõit Tartu poole võib alata. Muru uinutab patsiendi rohtudega, et ta sõidu ajal magaks, ning alustab kehatemperatuuri langetamist.

Kiirabi sireen on esimene märk teda ümbritsevast maailmast, mida Peeter pärast teepervele varisemist tajub.

Päev hiljem näeb Peeter läbi udu, et pereliikmed ja sugulased on kogunenud tema voodi ümber. Ta ei tea ega mäleta, et kui ta haiglasse jõudis, oli ta avanud silmad, täitnud arstide lihtsamaid korraldusi, nagu «liigutage käsi», ning vastanud koguni mõnedele küsimustele, näiteks kes on tema lemmikkirjanik. Sellised märgid andsid arstidele lootust, et vaatamata ülipikale elustamisele ei pruugi prognoos olla kõige kehvem.

Ometi on Peetri enesetunne nädal aega väga sant. Ta kaotab kaalust kaheksa kilo. Isegi paari iseseisva sammuga on suuri raskusi – aga kunagi läbis ta ju 90-kilomeetrise Vasaloppeti.

Kolm hirmutavat mõtet

Kuid mis kõige kentsakam: lühimälu on kadunud. Isegi selle õe nimi, kes teda äsja vaatamas käis, on viie minutiga peast pühitud. Mäluhäire korvamiseks võtab ta vihiku, kuhu paneb kirja kõik, mida äsja teinud või öelnud. Kummalisel kombel mäletab ta suurepäraselt kõike, mida on teinud lapsepõlves ja nooruses – koguni nii suurepäraselt, et teinekord hakkab lausa hirm.

Üllataval kombel püsivad Peetril meeles ka kokkukukkumise-aegsed sekundid. Siis, mäletab ta selgelt, oli peast käinud läbi kolm mõtet. «Kas nüüd ongi kõik? See ei saa minuga juhtuda! Siit peab leidma mingi väljapääsu!» Pilt oli silme eest kadunud kiiremini kui hääled.

Nädalaga tuleb lühimälu siiski tagasi

Arstid paigaldavad Peetrile kardioverteri ehk püsiva elektrišokiaparaadi. Ligi kaks kuud pärast haiglast koju pääsemist läheb ta vennaga esimest korda suusatama – hea, kui keegi ikka kaasa tuleb. Loomulikult käib ta tööl. «Ma ei oska millegi üle kurta,» tunnistab Peeter, «välja arvatud see, et aktiivne sport on päevast puudu.»

Mis siis ikkagi Peetriga juhtus? Arstide hinnangul oli Peetri äkksurma põhjuseks südame rütmihäire, mis põhjustas vereringe seiskumise: südame vatsakesed hakkasid n-ö virvendama. Niimoodi virvendades ei pumpa süda verd ringi.

Häda kõrvaldamiseks tuleb anda südamele elektrišokk, ja mida varem, seda parem. Peeter sai esimese elektrišoki alles rohkem kui veerand tunni järel, mis tähendab, et tema saatus sõltus sellest, kui kaua juhuslikud inimesed teda südamemassaažiga aidata jaksavad.

«See on loterii, mis minuga juhtus,» tõdeb Peeter, kes ei taha oma perekonnanime avaldada. «Oleks võinud minna ka teistpidi. Au ja kiitus meestele, kes mind aitasid. Nad on inimesed suure algustähega.» Peab pausi. «Ma ei oskagi selle teo hinda öelda – inimesele elu tagasiandmine... See on hindamatu.»

Reimaa, Viljandi kolmiku eestvedaja, nimetab võõra mehe elu päästmist lihtsalt kodanikukohuse täitmiseks. «Loodan,» lausub ta, «et kui meist kellegagi samasugune asi võib juhtuda, satuvad ka samasugused mehed aitama.»

Mis on südame äkksurm?

Südame äkksurmaks nimetatakse ootamatut, mitte-eeldatud surma suhteliselt hea tervisliku seisundi foonil. Enne seda võivad 24 tunni jooksul esineda südamekaebused, valu rinnus, õhupuudus, minestus.

Eestis sureb südame äkksurma aastas umbes 2000 inimest. Kuni 800 südame äkksurma juhtub tunnistajate juuresolekul.

Eesti kiirabi elustab aastas keskmiselt 227 tunnistajate juuresolekul äkksurma saanud inimest. Kõigest kolmandikul neist juhtudest teevad juuresolijad enne kiirabi saabumist elustamist ehk südamemassaaži, et varustada peaaju verega. Probleem on see, et sageli ei saa äkksurma pealtnägijad aru, et tegemist on surmaga.

60 protsenti tunnistajatega äkksurmadest juhtub kodus.

Äkksurma puhul sõltub ellujäämine kõige rohkem varasest avastamisest, hädaabinumbrile 112 helistamisest, kiirest elustamisvõtete rakendamisest, kiirabi kiirest saabumisest ja heast edasisest ravist.

Allikas: Andras Laugamets, SA Tartu Kiirabi koolitusjuht

Kaks korda surnust üles

Viieaastase kestusspordistaažiga Mehis (36) oli eelmise aasta suvel käinud Soomes viietunnisel rattavõistlusel, kus tõusumeetreid kogunes ligi 3000, ja häda polnud tuhkagi. Aga kaks kuud hiljem, Tartu rattamaratonil, tundis tund aega pärast lõpetamist finišialas, et rinnus, vasakul pool, torgiks justkui nõeltega. Sealt kiirgas valu vasakusse kätte ja läks üha tugevamaks. Selle leevendamiseks laskus ta põlvili.

Sõbrad arvasid, et ju on Mehis liiga kõvasti pingutanud – ta oli sõitnud kolmanda tuhande keskelt 1200. koha piirile – ning saanud ilmselt magneesiumipuudusest krambid. Valuhoog taandus kümmekonna minutiga. Kõik näis korras, nagu poleks midagi juhtunudki.

Aga pool tundi hiljem hakkas rinnus uuesti torkima. Nüüd nagu noaga. Lisaks tekkis iiveldushoog. Keha, tundus, et kord higistab, siis jahtub jälle maha. Püsti püsida oli võimatu – pea käis ringi.

Sõber kutsus meditsiiniteenistuse ning üheskoos aitasid nad Mehise finišiala medpunkti. Seal heitis ta lavatsile pikale, meedik panid kanüüli käsivarde ja... siis haihtus Mehisel silme eest pilt. Pulss kadus, vereringe seiskus, südame vatsakesed hakkasid virvendama. Saabus kliiniline surm.

Paradoks seisneb selles, et paar aastat tagasi enne talvist Tartu maratoni oli Mehis lasknud arstidel oma südametööd mõõta. Arstid olid teda kiitnud, koguni kinnitanud, et taastumine olla tal sama hea nagu tippsportlasel. Lausa nii hea, mäletab Mehis arstide sõnu, et nood olid julgustanud teda võistlema.

Meditsiiniteenistuse kiirabitöötajad haarasid kiirelt elektrišokiaparaadi ning taastasid sellega südame tegevuse.

Mehis tunnistab, et kui pilt taas ette tuli, oli valu kadunud ning ta ei saanud esimese hooga arugi, miks teda üldse lavatsil hoitakse. «Mööda valget koridori ma küll minema ei hakanud,» meenutab ta läbielatut.

Siis algas kiirabiautoga sõit Tartu poole. Just sellal, kui masin Maarjamõisa haigla treppi tagurdas, kaotas Mehis teist korda teadvuse. Taas vatsakeste virvendus. Ja veel kord tõid kiirabitöötajad ta elektrišokiga siinpoolsusse tagasi.

Järgmised neli päeva veetis Mehis haiglas, neist kolm intensiivravipalatis. Arstid seletasid, et tal oli veresoone seinas tekkinud väike rebend, mille kohale tekkis ummistav tromb ehk verehüüve. See põhjustaski infarkti.

Kardioloog Toomas Jalakas ütles pärast südameuuringuid Mehisele, et vähemasti aparaadid ei näita, et talle võiks juhtunust jääda südamelihase kahjustus. Tänu sportimisele – Mehise südamelihas on tugev ning veresoonkond hästi arenenud.

Ta ise usub, et pääses kahjustuseta ennekõike tänu kiirabile ja kohesele elustamisele.