Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/07/04/1873672t1h4983.jpg)
/nginx/o/2014/03/06/2877270t1hf041.jpg)
Täna on Postimehe 157. sünnipäev. Sel puhul pilku kergelt ajalukku pöörates käin siin välja rohkem kui saja aasta eest Postimehe etteotsa tõusnud Jaan Tõnissoni mõtted ajakirjandusest.
Kõike ei pea lehte panema, mis sapisest südamest välja voolab.
Ajakirjanik peab asjast alati rohkem teadma, kui ajalehte kirja paneb.
Ja tuleb kirjutada põhjalikult, aga kokkuvõtlikult.
See pole küll päris sõna-sõnalt tema öeldu, veidi interpreteeritud. Aga tõepoolest, mõned asjad ei muutu. Muidugi on ka selge, et võrreldes 157, võrreldes kasvõi 50 või isegi viie aasta taguse ajaga on ajalehe tegemine, ajaleht ise sootuks midagi muud. Nagu on midagi muud ka lugejate soovid ja ootused, ilmselt isegi nõudmised. Vastavalt sellele muutuvad lehe rõhuasetused, muutuvad teemad, muutuvad väljundid.